Vot just. Vahel on kohe selline tunne, kus midagi ei lähe hästi ja täitsa üksi tunned ennast. Selline tunne nagu tahaks lihtsalt nutta nüüd paar tunnikest lihtsalt patja. Just. Sukeldud voodisse, pigistades padja kõvasti kaissu ja siis hakkad tönnima. Täitsa õige, tönnima, halama. Ükskõik kuidas seda ka kutsuda. Eriti nõme on olla küll sel korral. Tahaks kellegi peale karjuda ja öelda, et ta on jobu, samas kui tegelikult ju pole põhjust. Selline vastik kripeldus on sees, et kohe ütleks kellegile pahasti, teades, et seda suhet võib hiljem raske parandada olla. Samas on selline ükskõiksus, et mul ükskõik mis te must arvate, aga tegelikult just sisimas sa tead, et enamus ajast sa nutadki sellepärast mis teised sinust mõtlevad või noh arvad et nad mõtlevad.
Õu crap.
Kohe näha, et hetkeline mossemo tuju tegutseb.
No comments:
Post a Comment