Kiluvõileib.

Laual lebab kiluvõileib. See pole mitte tavaline kiluvõileib. Sellel on peal rohelise sibula rõngakesed, mida Linda suure õrnusega kääridega lõikas. Linda tõstab kiluvõileiva laualt ning asetab taldrikule. Taldrik on kollane ja äär on kaunistatud punaste  lillede, see võib olla gerbera õitega. Tüdruk marsib nüüd taldrikuga, millel põõnab isuäratava lõhnaga ning roheliste sibularõngastega 
kaetud kiluvileib, suurdetuppa, edastab taldriku uue omaniku paremasse kätte ja lahkub ruumist.  
Isiku vasak käsi tõstab kiluvõileia vaikselt üles oma suuga ühele tasandile. Nuusutab seda. Seejärel paigutab võileiva ettevaatlikult kollasele, punaste lilledega ääristatud taldrikule tagasi. Taldriku paneb enda ees seisvale lauale. Poiss heledate lühikeste juustega, mis olid magamisest sassis, ning kollase T-särgi ning punaste aluspükstega tõusis diivanilt püsti astus kaks sammu ukse suunas, seisatas, vaatas tagasi kiluvõileivale ning sammus edasi. Ta tahtis, et kõik oleks perfektne. Ta suundus kemmergu poole avas valge, pisut halliks määrdunud ukse ning sulges selle enda järel taas kinni. Enne suurdetuppa sisenemist pidi ta veel pesema käsi. Vesi, mis kätele langes oli soe ning seep, mida sõrmed puudutasid oli 
vahune. 
Istudes jälle diivanil, võttis naljaka silma värvusega- üks silm sinine, teine roheline- poiss oma paremasse kätte veel korra selle kollase taldriku, mida kaunitasid punased lilled taldriku ääres ja millel asetses see isuäratavalt lõhnav kiluvõileib koos roheliste sibularingikestega. Taas kord tõstis vasak käsi võileiva suu juurde, kuid seekord ei peatanud isikut ükski element hammustamast seda mahlakat kiluvõileiba.