Külm ja Talv

Puravik kuuse all turtsatas. Turtsatas veel korra. "Talv on vist tulemas. Nohu tuleb." Riisimikk kivi kõrval turtsatas. Tursatas veel korra, turtsatas kaks. "Tõesti, Talv on vist tulemas. Nohu tuleb. Palavik hiilib ligi." Nii istusid kaks seenejutsi, oodates nohu ja palavikku, kordamööda turtsatades. Üks Puravik ja Riisimikk istusid kõrvuti. Üks kuuse all, teine kivi kõrval. Ootasid Talve. Ei tulnud talve, Külm tuli. Jutsid olid rahutud. Külm oli pettunud, et Talv ta maha oli jätnud. Ta kraapis oma jääst küünega kuuse tüsedale tüvele teate: "Kus oled? Oleme veel sõbrad?" Külm lahkus mõneks päevaks. Vahepeal külastas seeni talv. Tavast sadas alla vesist lörtsi. Puravik ja seenemikk olid väsinud ootamast ning leidsid Mirteli, kes vaikselt seenejütsid korvi sooja teki sisse pistis. Talv oli kurb, sest tundis, et on hiljaks jäänud. Ta hakkas nutma ning lörts asendus suure vihma ladinaga. Talv haigestus. Tal ilmnesid Kevade sümptomid, kes leidis tee just sinna kuuseni, kus peitis ennast ka
 Talv. Kevad leidis Talvele ravi: Talv peab külmaga ühinema, ning see teeb temast kõigi aegade külmima Talve. Mõne  päeva pärast tundis Kevad kõledust ning mõistis, et Külm on taas tulemas. Külm saabuski. Talv polnud kunagi veel nii õnnelik olnud Külma nähes. Ta lausus:"Loomulikult me oleme sõbra. Tegelikult oleme isegi rohkem kui sõbrad. Alates tänasest oleme lahutamatud. Sina oled kõige külmem Külm ja mina kõige talvisem Talv." Ja nii ongi.