Moss.

Vot just. Vahel on kohe selline tunne, kus midagi ei lähe hästi ja täitsa üksi tunned ennast. Selline tunne nagu tahaks lihtsalt nutta nüüd paar tunnikest lihtsalt patja. Just. Sukeldud voodisse, pigistades padja kõvasti kaissu ja siis hakkad tönnima. Täitsa õige, tönnima, halama. Ükskõik kuidas seda ka kutsuda. Eriti nõme on olla küll sel korral. Tahaks kellegi peale karjuda ja öelda, et ta on jobu, samas kui tegelikult ju pole põhjust. Selline vastik kripeldus on sees, et kohe ütleks kellegile pahasti, teades, et seda suhet võib hiljem raske parandada olla. Samas on selline ükskõiksus, et mul ükskõik mis te must arvate, aga tegelikult just sisimas sa tead, et enamus ajast sa nutadki sellepärast mis teised sinust mõtlevad või noh arvad et nad mõtlevad.
Õu crap.
Kohe näha, et hetkeline mossemo tuju tegutseb.

Kiluvõileib.

Laual lebab kiluvõileib. See pole mitte tavaline kiluvõileib. Sellel on peal rohelise sibula rõngakesed, mida Linda suure õrnusega kääridega lõikas. Linda tõstab kiluvõileiva laualt ning asetab taldrikule. Taldrik on kollane ja äär on kaunistatud punaste  lillede, see võib olla gerbera õitega. Tüdruk marsib nüüd taldrikuga, millel põõnab isuäratava lõhnaga ning roheliste sibularõngastega 
kaetud kiluvileib, suurdetuppa, edastab taldriku uue omaniku paremasse kätte ja lahkub ruumist.  
Isiku vasak käsi tõstab kiluvõileia vaikselt üles oma suuga ühele tasandile. Nuusutab seda. Seejärel paigutab võileiva ettevaatlikult kollasele, punaste lilledega ääristatud taldrikule tagasi. Taldriku paneb enda ees seisvale lauale. Poiss heledate lühikeste juustega, mis olid magamisest sassis, ning kollase T-särgi ning punaste aluspükstega tõusis diivanilt püsti astus kaks sammu ukse suunas, seisatas, vaatas tagasi kiluvõileivale ning sammus edasi. Ta tahtis, et kõik oleks perfektne. Ta suundus kemmergu poole avas valge, pisut halliks määrdunud ukse ning sulges selle enda järel taas kinni. Enne suurdetuppa sisenemist pidi ta veel pesema käsi. Vesi, mis kätele langes oli soe ning seep, mida sõrmed puudutasid oli 
vahune. 
Istudes jälle diivanil, võttis naljaka silma värvusega- üks silm sinine, teine roheline- poiss oma paremasse kätte veel korra selle kollase taldriku, mida kaunitasid punased lilled taldriku ääres ja millel asetses see isuäratavalt lõhnav kiluvõileib koos roheliste sibularingikestega. Taas kord tõstis vasak käsi võileiva suu juurde, kuid seekord ei peatanud isikut ükski element hammustamast seda mahlakat kiluvõileiba.

Külm ja Talv

Puravik kuuse all turtsatas. Turtsatas veel korra. "Talv on vist tulemas. Nohu tuleb." Riisimikk kivi kõrval turtsatas. Tursatas veel korra, turtsatas kaks. "Tõesti, Talv on vist tulemas. Nohu tuleb. Palavik hiilib ligi." Nii istusid kaks seenejutsi, oodates nohu ja palavikku, kordamööda turtsatades. Üks Puravik ja Riisimikk istusid kõrvuti. Üks kuuse all, teine kivi kõrval. Ootasid Talve. Ei tulnud talve, Külm tuli. Jutsid olid rahutud. Külm oli pettunud, et Talv ta maha oli jätnud. Ta kraapis oma jääst küünega kuuse tüsedale tüvele teate: "Kus oled? Oleme veel sõbrad?" Külm lahkus mõneks päevaks. Vahepeal külastas seeni talv. Tavast sadas alla vesist lörtsi. Puravik ja seenemikk olid väsinud ootamast ning leidsid Mirteli, kes vaikselt seenejütsid korvi sooja teki sisse pistis. Talv oli kurb, sest tundis, et on hiljaks jäänud. Ta hakkas nutma ning lörts asendus suure vihma ladinaga. Talv haigestus. Tal ilmnesid Kevade sümptomid, kes leidis tee just sinna kuuseni, kus peitis ennast ka
 Talv. Kevad leidis Talvele ravi: Talv peab külmaga ühinema, ning see teeb temast kõigi aegade külmima Talve. Mõne  päeva pärast tundis Kevad kõledust ning mõistis, et Külm on taas tulemas. Külm saabuski. Talv polnud kunagi veel nii õnnelik olnud Külma nähes. Ta lausus:"Loomulikult me oleme sõbra. Tegelikult oleme isegi rohkem kui sõbrad. Alates tänasest oleme lahutamatud. Sina oled kõige külmem Külm ja mina kõige talvisem Talv." Ja nii ongi.

Essee: Armastus

Essee pealkirjaga või siis teemal "Armastus". Hmmmm ei tea, ei tea. Ei oska hästi. Ei tea seda teemat nii hästi. Selles suhtes, et kas on ikka selline asi olemas või on lihtsalt mingi inimeste vaheline tõmme, mis on osade vahel tugevam ja püsivam ning teiste vahel jälle kiiresti lagunev.
Aga kui on tõmme kas siis on ka nagu vastupidine asi?Miski , mis lükkab inimesi teineteisest eemale. Usun, et on, sest vahel kui mõnd inimeset tundma õpid või 
vahest isegi juba nähes tunned, et ei see ei lähe üldse. Selle persooniga ei suuda üldse koos olla.
Samas võib ka ju armastus olemas olla, sest mida ei saa tõestada ei saa ka maha laita.
Igate pidi on see igastahes tricky värk. Keerab sulle just kõige ettekujutamatul hetkel. Tuleb kuskilt taevast ja siis su terve emotsioonide kogum on sassis ning peapeale pööratud.
Armastus tegelt suhteliselt aktuaalne igalpool. Eriti raamatutes ja lauldes, enamus just sellest: Armastus on see.... lalalalaaa.
Tegelikult, armastus, see on ka turvatunne, millest inimestel raske on loobuda. Kardetakse lahti lasta, arvates, et jäädakse üksi või ilma kaitsest, mis ennem 
inimest tugevalt kaitses.
Samas ei ole armastades kunagi turvaline, sest nurga taga võib oodata üllatus: mõni suurte rindadega blond kelle juurde hea joosta.
Ei olemas ainult ühte sorti armastust muidugi. On ju vahe, kuidas armastad sa oma sõpru või siis oma poiss/tüdruksõpra.
Sõprade vaheline armastus on parem, sest see püsib tavaliselt kauem, kuid samas seda on raske püstitada. Kui see selleks õige sõna on. Sõpruslik armastus toetub paljuski usaldusel, aga armastus kui See Armastus võib lajatada ootamatult otsa ette.
Vastik on kui see juhtub kiirel ajal kui on palju tööd ning siis ajab see kõik mõtte mujale ning palju tööd jääb tegematta. Oleneb ka inimesest tegelikult. Mõni inimene saab just niimoodi rahulikumalt töötada tundes, et tal on kindel seljatagune.
Ma ise ei tea, kas olen seda tunet kunagi tundnud. Tegelt usun, et olen. Vähemasti ühekorra. Praegugi se tunne kestab. Kui see on see tunne, mis ma arvan, et on.
Keegi kuskil ütles, et igakord kui inimene armub, siis see on teistsugune armastus. Armastuse tunne pole kunagi korduv ega ühesugune. Ma arvan, et see nii on ka.
Aga ma tunnen end hästi ning täitsa armunult. Naljaks on olla vahest. Naer iseenesest tuleb suule. Ma mõtlen ning mõtlen ja veel mõtlen, siis leian end mullist tagasi tulemas ning märkan oma kavalt muiet. Juba see iseenesest paneb mu naerma.
Aga peaks nüüd selle essee ka ära kirjutama. See polegi ju nii raske tegelikult. Täitsa teostatav.
Kalli. Musi teile nüüd(L).

Ja tere õhtust, kallis rahvas!
Teate, et ma siin õnnelik. Miks küsite? No sellepärast, et inimene peab vahest õnnelik olema. Tegelikult peaks isegi koguaeg õnnelik olema. Tegelt on ju  natuke põhjust ka, aga need omad asjad.
Miiiika. Ajei. Kõlab praegu mulle otse kõrvaauku. Ja  just paremasse. Teisega kuulan, mida Valter ja Ivi tegutsevad. Nii igaks juhuks kui peaksid midagi kuulama.
Hilja. Mika has left the building.
Nüüd natuke matemaatikat, kuid ka see sai valmis. Valter lahendab siin eksamiülesandeid, mis talle õpetaja andis. Kaks tükki olid 11. klassi teemad. Suht lihtsad olid isegi.
Matemaatika üldse lihtne aine mu arust. Selline hea. Paneb mõtlema. Muidgi kirjutamine paneb ka mõtlema jah, et noh pead ikka mõtlema mida kirjutad ja värki.
Kirjandid on ikka eriti pähklid. Arutlus ei tule ikka üldse vahest välja, kuid ei ma usun, et küll see vaikselt tulema hakkab.
Ot ma ei saa. Pean Alicia üles otsima music listist. Ta täitsa meeldib mulle kohe. Elu kena mu arust kah. 
Vahepeal sai käidud pesus. Ma mõtlen, et pesin näod ja hambad ja värgid puhtaks.:D Hommikul muidugi tuleb see suurem pesu. Siis mõnus dušš. Jeeees. Super hea.
Geograafia. KOntrolltöö. Muidugi oleks meeldiv kui teaks mille peale töö tuleb. Ma loodan, et kalanduse. Mitte sellepärast, et ma sellest midagi tean, vaid sellepärast, et ma kavatsen selle teema läbi lugeda.
Mõtlen siin, et peaks ikka vahest rohkem tunnis tähele panema ja vähem magama, siis äkki jääb midagi tunnist meelde ja ei pea kodus õppima.
lallllaalalalallaaa.
Hollandlastele tegime kontserdi ju täna. Täitsa tore oli. Uued näod olid. Siis kui ma seal käisin oli teised õpetajad kaasas neil. Ja eelmine aasta olid ka need, kes mul olid. Aga need, kes see aasta olid tundusid ka toredad.
Olgu ma proovin lugeda siis nüüd.
Tsau.
MUSIKESED!