Lõpp ei pruugi alati olla lahendus. See võib tuua veel rohkem segadust ja erinevaid painavaid mõtteid. Kes? Mis? Kuidas? Kellega? Millega? Kuhu? Miks? Kõik need küsimused ja veel enamgi painavad mind iga hetk kui ma sekundikski üksi jään. Vastus on enamjaolt koguaeg sama - ma ei tea. Lõpp on samuti uus algus. Uus algus võib, aga samamoodi alata nagu vanagi. Ma ju tegelikult tean, milleni see viib, aga ei oska peatada. 
Loll, loll, loll. Ühteaegu ütlen seda endale.
Mis teed? Kuidas läheb? Need on ei ole viisakus šestid, need appikarje. Palun küsi ka minult seda, ma tahan seda ju sulle ka rääkida. Niisama ei julge. Aita mul lahendada see mõistatus. Kui ma ei oska äkki sa vähemasti siis oskad.
Istun voodis vaatan filmi - loomulikult tulevad mind jällle need küsimused ründama. Ja mälestused. Igatsus. Suur tunne. Sellega on raske maadelda. Tean tean. Nii väga loodan üles äragates, et ma olen jälle pisike armas tüdruk, kes ema käekõrval lasteaeda läheb. EI mingit muret. Siiski üks mure on. Ma loodan, et ma täna pättust ei tee, siis saan jäätist.
Mmmm jäätis. Kui mõtlema hakata siis päris huvitav magustoit. Lapsed näevadki seda kui süüt maiustusena. Oi, aga minusugused imelikud. Ma sellel teemal tegelikult rohkem ei peatuks. Muidu läheks väga nilbeks ära.
Kusjuures olen kindel, et tegeikult on palju poisse, kes pole pooltki nilbed kui mina. Kuigi mingi loogika järgi peaks olema vastupidi. Tegelikult on naised sama nilbed, kuid nad ei ütle lihtsalt
välja seda, mis alati mõtlevda. See ongi erinevus ma arvan.
Ma oleks nagu karbis. "LASKE VÄLJA! LASKE VÄLJA!" Kõik on nii segane ja teadmatu. Keegi võiks midagi öelda, mis aitaks. Samas, kuidas nad 
oskaksid kui ma isegi seda täpselt ei tea, mis see olema peaks.
Ma nüüd lahkun.
Tsau.