Tänava peal laulda, see pole imelik ausõna pole. No okei pisut imelik on kui sa oled üksi nagu mina olin täna kõndides mööda vanalinna tänavaid üksi. Tegelt täitsa mõnus tunne on. Tegelt ma jälle mõtlesin, et võiks olla keegi pisike, kelle käest kinni hoida. Meeletult teeks südamele head see.
Käisin just hetk tagasi kaubamaja toiduosakonnas homsek süüa ostmas. Muidugi ei puudunud söögilaualt jogurt ega ka loomulikult puuvili, milleks mul tavaliselt on banaan. Njämmi. Täitsa ära harjun sellega juba, et koolis söön oma kaasa võetud toitu, joon oma tassist sooja teed. Nii uhke tunne tekitab see teetassiga läbi koridori kõndimine. Naljakas ma tean, aga nii ma tunnen.  
Aga täna oli mul siis ekas tund. Lõpp kujunes hästi välja. Alati alusatades olen enda peale pahne,
et mul midagi välja ei tule. Küll ma siis pusin ja pusin. Ja siis hakkab juba päris looma. Täna mulle jälle see õpetaja näitas end positiivsest poolest. Oli mu vastu sõbralik. Mitte, et ta muidu ei ole, vaid lihtsalt alati ei ole seda tunda.
Näitekas käisin ka. Esimest korda enda kooliomas. Täitsa huvitav oli. Põnev! Eks me näe, mis kõike juhtuma siis hakkab.
Homme on kolmapäev! Homme on koor! Homseks pean noodid välja pritima! PEaaaan! Mul on juba mõned laulud välja valitud, mida laulda tahan. 
Aga ennem tuleb mul terve koolipäev üle elada kuni selleni jõuab.
Olen nüüd juba tükk aega rongis loksunud. Jõudsingi Sauele. Hakkan otsi kokku tõmbama. Pole enam palju aega jäänud.
Tsau musikesed.

Lõpp ei pruugi alati olla lahendus. See võib tuua veel rohkem segadust ja erinevaid painavaid mõtteid. Kes? Mis? Kuidas? Kellega? Millega? Kuhu? Miks? Kõik need küsimused ja veel enamgi painavad mind iga hetk kui ma sekundikski üksi jään. Vastus on enamjaolt koguaeg sama - ma ei tea. Lõpp on samuti uus algus. Uus algus võib, aga samamoodi alata nagu vanagi. Ma ju tegelikult tean, milleni see viib, aga ei oska peatada. 
Loll, loll, loll. Ühteaegu ütlen seda endale.
Mis teed? Kuidas läheb? Need on ei ole viisakus šestid, need appikarje. Palun küsi ka minult seda, ma tahan seda ju sulle ka rääkida. Niisama ei julge. Aita mul lahendada see mõistatus. Kui ma ei oska äkki sa vähemasti siis oskad.
Istun voodis vaatan filmi - loomulikult tulevad mind jällle need küsimused ründama. Ja mälestused. Igatsus. Suur tunne. Sellega on raske maadelda. Tean tean. Nii väga loodan üles äragates, et ma olen jälle pisike armas tüdruk, kes ema käekõrval lasteaeda läheb. EI mingit muret. Siiski üks mure on. Ma loodan, et ma täna pättust ei tee, siis saan jäätist.
Mmmm jäätis. Kui mõtlema hakata siis päris huvitav magustoit. Lapsed näevadki seda kui süüt maiustusena. Oi, aga minusugused imelikud. Ma sellel teemal tegelikult rohkem ei peatuks. Muidu läheks väga nilbeks ära.
Kusjuures olen kindel, et tegeikult on palju poisse, kes pole pooltki nilbed kui mina. Kuigi mingi loogika järgi peaks olema vastupidi. Tegelikult on naised sama nilbed, kuid nad ei ütle lihtsalt
välja seda, mis alati mõtlevda. See ongi erinevus ma arvan.
Ma oleks nagu karbis. "LASKE VÄLJA! LASKE VÄLJA!" Kõik on nii segane ja teadmatu. Keegi võiks midagi öelda, mis aitaks. Samas, kuidas nad 
oskaksid kui ma isegi seda täpselt ei tea, mis see olema peaks.
Ma nüüd lahkun.
Tsau.

Kool algab taas.

Kool algab jah. Täna oligi põhimõtteliselt mu esimene koolipäev. Esimesel oli ainult aktus ja see ei ole nagu suurem asi kool see on nagu lihtsalt vahva. Laulda sai ja värki. Aga eile oli meil mingi orienteerumine vms.:D  Vihma hakkas poole peal sadama ja me tüdrukutega otsustasime, et aeg oleks  katkestada. Minu poolest oleks võinud ka seda edasi teha, aga noh teised ei tahtnud ning ega ma ka üksi hakka seda tegema.:D
Seega täna oli mu esimene tõeline koolipäev sellel aastal. Esimene tund oli matemaatika. Meil sellest aastast uus õpetaja, Rinne. :| Loodan, et kõik laabub edukalt.^^ Teine tund oli siis inglise keel. Ärrrr CArlosega. ;) Kolmas mmmmmmm ei mäleta.:D tegelikult oota, oota natuke veel ja siis see tuleb mulle kohe varsti tagasi. Ja see tund onnnnnn  mmm kohekohe... geograafia. Näed ära tuli. Ikka vana Lii Sepp. Ta hakkab meile Bioloogiat ka andma. Mu arust selline asjalik õpetaja. Tore ja lahke ka. Vabal ajal on temaga tore suhelda. Nüüd järgmine oli filosoofia. See on meil uus tund tunniplaanis. Seejärel kaks eesti keelt, mis tähendab samuti seda, et õpetaja on parim, kes olla saab. Tõesti nii see on. Seitsmendaks kehaline ja viimaseks füüsika. See viimane on see kõige parem tund, mis 90% meie klassi õpilaste oln viis.
Kell seitse oli mul täna veel ekas mu täitsa esimene joonistamis tund, millest ma ikkagi järeldasin ma ei oska seda asja ikka üldse. Aga olgu ma proovin.  Ma pidin joonistama mingisugust muna ja mingit kasti ja siis veel mingit kasti. ma sain selle 1 kastiga täitsa hästi hakkama. teisega tekkis mul mingi hull kompleks lihtsalt ei saanud pihta kuidas see olema peab. Litsalt ei jõudnud kohale. Aga õpetaja, kele nimi peaks olema Alvar aitas mind. Mingi suht noor õpetaja on muidu. Ma muide leidsin sealt sõbranna ka: Maarja. Elas ennem Kuressaares, Saaremaal... Täitsa tore tüdruk. Selline sõbralik erinevalt teistest. Teistel oli kohe selline ülbe nägu peas. Tallinn -  mis sa ära teed? See ei tähenda, et kõik muidugi seal sellised on, aga enamus küll.
Ma tegelikult olin koolis täna hull masekas lõpuks, aga see on selline teema, mida ma siin ei rohkem lahti ei ava. Selline isiklikum. Kõike ei pea ju ka teadma eksole.
Aga see siis selleks korraks kõik. Kõike ilusat teile ja nägemist. 
Loomulikult ka musid kõige kallimatele.